Lisaks Roosa Vaarikaga toimetamisele olen ma ka Tamme Gümnaasiumis veebidisaini ja multimeedia ainete õpetaja. Õigupoolest ongi koolis minu põhitöökoht ning perefirma käib lisana asja juurde. Mida ma veebidisaini aines õpilastele edasi annan?
Esmalt räägin Sulle paar sõna tänasest koolist – kui “vanasti” (ehk veel 2000. aasta kandis) oli koolis aine “arvutiõpetus” ja seal õpiti Wordis teksti joondama (ja parimal juhul pisut Photoshoppi ja Windows 98-t), siis täna on juba lasteaias Beebot-robotid, põhikoolis robootika- ja 3d printimise ringid ning plokk-programmeerimine. Gümnaasiumiastmes on meie koolis (Tartu Tamme Gümnaasium) lugu nõnda, et siin on IT-suund, kus õpitakse 3a jooksul 5 kursust programmeerimist (Python peamiselt), arvuti ehitust, küberturvet, multimeediat, robootikat, veebidisaini jms, lisaks toimuvad IT-alased praktikumid ja häkatonid. See kõik tähendab lühidalt seda, et “arvutiõpetus” pole enam suvaline mull ja tänase noore IT-teadlikkus on pigem kõrge; ma ei saa enam minna 10a vanade teadmistega, võtta ette Notepadi ja rääkida seal mitu tundi HTML baasstruktuurist ja lasta tuimalt süntaksit pähe õppida. Suhteliselt kiirelt tulevad mängu valmistemplate’d, sisuhaldusmootorid, andmebaasidega liidestumine jne. Taustal veel loomulikult tehisintellekt, kellelt õpilased rõõmsalt nõu küsivad ja kes võiks paari minutiga valmis kirjutada kõik veebilehed, mida 2000ndate aastate algul, kui mina koolis käisin, internetiavarustest leida võis.
Sellises olukorras pole mul maagilisi ülesandeid, millega uued 10a purjetada, vaid pigem otsustan õpetada suhtumist, põhimõtteid ja taktikat – ära saa valesti aru, me suure osa ajast ehitame päriselt veebilehti, lihtsalt need 5 mõtet on selle kõige aluseks:
1. Mõtle ja ehita veebi algusest peale turunduslikult
Veebileht peab tooma tellijale raha tagasi. Ei ole kasu sellest, et sa oskad ülimalt hästi progeda – kui tekste ei sõnasta, struktuuri läbi ei mõtle ja värvid valid valesti, teed kliendile karuteene. Ja vastupidi – kui Su veebikavand on kunstiline kõrgtase, aga kood taga lonkab, siis on asi untsus.
2. DISAIN: Ilu ei ole suhteline mõiste
Meil kõigil (eriti gümnaasiumiõpilastel, aga paljudel minu klientidel) on kalduvus arvata, et “minu maitse on hea (parim?!)”. Siin on kindlasti tera tõtt – ennast tuleb usaldada ja ise peab “uskuma” sellesse disaini, mille lood või mida Sulle müüakse. AGA – me kõik saame aru, et 2020. aasta Audi a6 näeb välja peenejoonelisem, luksuslikum, kallim ja “edevam” kui 2020. aasta Dacia Sandero. Arvamused erinevad, aga on ikkagi veebilehed, mis võidavad “kuldmune”, on autod, mis on ilusad ja on näiteks soengud, mis meeldivad 90% inimestest. Kokkuvõtvalt – toimiva veebidisaini tunneb suur osa inimestest ära, aga suur osa inimestest ei oska seda nullist luua. Raske punkt on see, et vahel tuleb (läbi lillede!) öelda oma kliendile, et tema viis selle asja teostamiseks ei ole parim ja ei ole tulus..
3. KOOD: See, et asi "töötab ju", pole veel argument
Veebidisaini kolmas tund.. Käin klassis ringi. Näen seal igasuguseid koodijuppe – vahel piisab ühest puuduvast sulust või üleliigsest kirjavahemärgist, et lehe välimus upakile lendaks, aga sageli jõuab päris palju “valet” koodi kirjutada enne, kui lõppkasutajavaates märkad, et midagi kapitaalselt katki on. Ei maksa igat probleemi lahendada järgmise pluginaga (kuigi WordPressi puhul on see kiusatus) ning netist tuimalt koodi kokku kopeerida ka ei tasu – tuleb ikkagi baasasjad selgeks õppida, best practice‘t järgida ning kood kommenteerida ja dokumenteerida.
4. Arendajal lasub vastutus - ole lõpuni olemas
Hoiatan kohe algul nende pakkujate eest, kes 50 euro nimel maad ja ilmad kokku lubavad, et mingi kiire hõlptulu teenida ja siis kaduda. Kõik tellijad soovivad tegelikult leida veebiarendaja, kes algul kohe adekvaatsed hinnangud annab, kohusetundlikult arendab, jooksvalt nõustab ning ka edasisele progressile kaasa elab, jäädes kõrvale veebi hooldama ja juurdearendusi pakkuma, kuni veebilehe kasuliku eluea (ca 5-7a) lõpuni.
5. Tee KÕIK nii, et julged kliendile 3a pärast otsa vaadata
Natuke sama mõte, mis 4. punkt, aga veel täpsem olles – küsi ausat ja õiglast hinda, mitte liigkasu; loo igal sammul lisandväärtust ja tule vastu, mitte ära “lõika servi”. Tee kõik nii, et suvalisel hetkel linnas kohtudes poleks häbi, vaid au; tee kõik nii, et ta räägiks Sinust järgmisele tuttavale (PS: Roosa Vaarika käiku minevatest päringutest julge 70% tuleb varem tehtud tööde põhjal, st. klientide sõbrad-tuttavad).
Lugeja ehk nendib: mees, tore küll, aga sa lähed niimoodi pankrotti! Jah, ma ei räägi ärimehe juttu, aga ma ei tahagi olla “ärimees” – veebimaailmas tähendaks see tüüpi, kes pakub soodsa hinna, closeb kiirelt diili, teeb efektiivselt asja valmis, võtab rahad ja kaob (või siis kasseerib korralikult lisatöötundide eest, sest olgem ausad – kui sageli klient kohe alguses lõpuni teab, mida ta täpselt tahab? Enamasti mitte 🙂 Ja see on okei – meie teame seda ja arvestamegi sellega.
